|
|
Selle tehnika propageerijad usuvad, et käitumuslik lähenemine narkoennetustegevusele, näiteks eluks vajalike oskuste parandamine, on patroneeriv ja demoniseerib uimastite tarvitamist (Ashton, 2003; Quensel, 2004) ning noorte varustamine vajalike kognitiivsete tööriistadega teabejagamise teel on parim meetod.
|
|
|
There are two explanations for the continuance of such approaches to drug prevention. One is the instinctive and traditional presumption that providing information on drugs and the risks associated with drug use will act as a deterrent. The second explanation reflects a very recent trend inspired by harm reduction movements and is based on the belief that cognitive skills are more important than behavioural approaches in teaching young people to make informed decisions and choices in life. Advocates of this technique believe that behavioural approaches to drug prevention, such as improving life skills, are patronising and demonise drug use (Ashton, 2003; Quensel, 2004) and that giving young people the cognitive tools they need, by providing information, is the best method. Despite their different traditions, both approaches view health behaviour, and specifically drug use, as a matter of personal rational choice, whereas the broad consensus in the health sciences is that social factors (neighbourhood, peer group, norms) and personal factors (temperament, academic and emotional skills) are more influential in shaping health and drug use behaviour than is mere cognition.
|
|
|
Il existe deux explications à la poursuite de ces approches de la prévention. La première est le postulat instinctif et traditionnel selon lequel fournir des informations sur les drogues et les risques liés à leur consommation sera un facteur de dissuasion. La seconde explication reflète une tendance très récente inspirée par les initiatives de réduction des risques et repose sur la croyance que les aptitudes cognitives priment sur les approches comportementales en apprenant aux jeunes à prendre des décisions et à faire des choix de vie informés. Les tenants de cette technique considèrent que les approches comportementales de la prévention, comme l'amélioration des aptitudes à la vie quotidienne, sont condescendants et diabolisent l'usage de drogues (Ashton, 2003; Quensel, 2004) et que la meilleure méthode consiste à donner aux jeunes les outils cognitifs dont ils ont besoin en les informant. En dépit des traditions différentes dont elles découlent, ces deux approches considèrent le comportement en matière de santé, et en particulier l'usage de drogue, comme le résultat d'un choix personnel rationnel, tandis que, dans le monde des sciences médicales, un large consensus se dégage pour dire que des facteurs sociaux (voisinage, groupe de pairs, normes) et personnels (tempérament, aptitudes académiques et émotionnelles) exercent une influence plus grande sur le comportement en matière de santé et d'usage de drogue que la seule cognition.
|
|
|
Für die Beibehaltung dieser Konzepte in der Drogenprävention gibt es zwei Erklärungen. Die erste Erklärung beruht auf der instinktiven und althergebrachten Annahme, dass die Bereitstellung von Informationen über Drogen und die mit dem Drogenkonsum verbundenen Gefahren abschreckende Wirkung hat. Die zweite Erklärung spiegelt eine völlig neue Entwicklung wieder, die aus den Initiativen zur Schadensminimierung hervorgegangen ist und auf der Überzeugung basiert, dass kognitive Fähigkeiten geeigneter sind als verhaltensorientierte Ansätze, wenn es darum geht, Jugendlichen die Fähigkeit zu vermitteln, im Leben durchdachte Entscheidungen zu treffen. Verfechter dieser Strategie sind der Auffassung, dass verhaltensorientierte Ansätze für die Drogenprävention, wie z. B. die Verbesserung der Lebenskompetenz, den Drogenkonsum ächten und dämonisieren (Ashton, 2003; Quensel, 2004), und dass die beste Methode darin besteht, Jugendlichen durch Information die erforderlichen kognitiven Mittel an die Hand zu geben. Trotz ihrer unterschiedlichen Grundlagen betrachten beide Ansätze das Gesundheitsverhalten, und insbesondere den Drogenkonsum, als eine Frage der persönlichen, rationalen Entscheidung. Dagegen herrscht in den Gesundheitswissenschaften weitgehend Einigkeit darüber, dass soziale Faktoren (Nachbarschaft, Peer-Gruppen, Normen) sowie persönliche Faktoren (Temperament, Bildung, emotionale Kompetenz) einen stärkeren Einfluss auf das Gesundheits- und Drogenkonsumverhalten haben als die Kognition allein.
|
|
|
Existen dos explicaciones para que continúen aplicándose este tipo de enfoques a la prevención de las drogas. La primera es la premisa tradicional e instintiva de que informar sobre las drogas y los riesgos asociados a su consumo tiene efectos disuasorios. La segunda refleja una tendencia muy reciente inspirada por los movimientos de reducción del daño, que se basa en la convicción de que las capacidades cognitivas priman sobre los planteamientos conductuales a la hora de enseñar a los jóvenes a tomar decisiones informadas y opciones en su vida. Los defensores de esta técnica creen que los enfoques sobre el comportamiento en la prevención frente a las drogas, como la mejora de las capacidades para desenvolverse en la vida, son condescendientes y demonizan el consumo (Ashton, 2003; Quensel, 2004), y que el mejor método es dar a los jóvenes las herramientas cognitivas que necesitan, facilitándoles información. A pesar de su distinta tradición, ambos enfoques contemplan los hábitos en materia de salud, y específicamente el consumo de drogas, como un asunto de elección personal racional, siendo así que en el campo de las ciencias de la salud existe un amplio consenso sobre la idea de que los factores sociales (el vecindario, los grupos de amigos y las normas) y personales (el temperamento y las capacidades académicas y emocionales) influyen más a la hora de adoptar hábitos saludables o de consumo de drogas que el mero conocimiento.
|
|
|
La sopravvivenza di tali approcci alla prevenzione della droga si spiega in due modi. Da un lato, continua a essere radicata l’idea tradizionale e istintiva che le informazioni sulla droga e sui rischi ad essa associati possano fungere da deterrenti. Dall’altro lato, come si osserva anche in una recentissima tendenza ispirata dai movimenti per la riduzione dei danni, persiste la convinzione che, per insegnare ai giovani a prendere decisioni e a fare scelte informate nella vita, le competenze cognitive siano più importanti degli approcci comportamentali. I difensori di questo metodo sono convinti che gli approcci comportamentali alla prevenzione della droga, come il miglioramento delle competenze di sviluppo personale, siano paternalistici e demonizzino l’uso della droga (Ashton, 2003; Quensel, 2004), mentre il metodo migliore sarebbe quello di dare ai giovani gli strumenti cognitivi necessari, mediante l’informazione. Nonostante le diverse tradizioni, entrambi gli approcci considerano il comportamento nei confronti della salute, e nello specifico il consumo di droga, una questione di scelta razionale personale, mentre la comunità scientifica concorda ampiamente che siano i fattori sociali (vicini, gruppi di pari, norme) e personali (carattere, competenze accademiche ed emotive) a influire, più dei fattori meramente cognitivi, sulla formazione dei comportamenti nei confronti della salute e dell’uso di droga.
|
|
|
Existem duas explicações para a manutenção dessas abordagens à prevenção da droga. Uma é o pressuposto instintivo e tradicional de que fornecer informação sobre as drogas e os riscos associados ao seu consumo terá efeitos dissuasores. A segunda explicação reflecte uma tendência muito recente inspirada pelos movimentos de redução dos danos e baseia-se na crença de que as competências cognitivas são mais importantes do que as abordagens comportamentais para ensinar os jovens a tomarem decisões e opções informadas ao longo da vida. Os defensores desta técnica consideram que as abordagens comportamentais à prevenção da droga, como a melhoria das competências de vida, são paternalistas e diabolizam o consumo de droga (Ashton, 2003; Quensel, 2004), preferindo o método de dotar os jovens com os instrumentos cognitivos de que necessitam, dando-lhes informação. Apesar de provirem de tradições diferentes, ambas as abordagens encaram o comportamento em termos de saúde e, especificamente, o consumo de droga, como uma questão de escolha racional individual, ao passo que o consenso geral das ciências sociais é de que os factores sociais (vizinhança, grupo de pares, normas) e pessoais (temperamento, competências académicas e emocionais) influenciam mais o comportamento sanitário e o consumo de droga do que o mero conhecimento.
|
|
|
Υπάρχουν δύο εξηγήσεις για τη συνέχιση των προσεγγίσεων αυτών για την πρόληψη των ναρκωτικών. Η πρώτη βασίζεται στην ενστικτώδη και παραδοσιακή υπόθεση ότι η παροχή πληροφοριών σχετικά με τα ναρκωτικά και τους κινδύνους που συνδέονται με τη χρήση των ναρκωτικών θα λειτουργήσει αποτρεπτικά. Η δεύτερη εξήγηση απηχεί μια πολύ πρόσφατη τάση εμπνευσμένη από τις πρωτοβουλίες για τη μείωση των επιβλαβών συνεπειών και βασίζεται στην πεποίθηση ότι οι γνωστικές δεξιότητες είναι πιο σημαντικές από τις συμπεριφοριστικές προσεγγίσεις στην εκπαίδευση των νέων, ώστε αυτοί να μπορούν να λαμβάνουν ενημερωμένες αποφάσεις και να προβαίνουν σε ενημερωμένες επιλογές στη ζωή τους. Οι υποστηρικτές της τεχνικής αυτής πιστεύουν ότι οι συμπεριφοριστικές προσεγγίσεις της πρόληψης των ναρκωτικών, όπως η βελτίωση των δεξιοτήτων ζωής, είναι προστατευτικές και δαιμονοποιούν τη χρήση ναρκωτικών (Ashton, 2003· Quensel, 2004), και ότι η καλύτερη μέθοδος είναι να παρέχονται στους νέους τα γνωστικά εργαλεία που χρειάζονται, μέσω της παροχής πληροφοριών. Παρά τις διαφορετικές παραδόσεις τους, αμφότερες οι προσεγγίσεις εκλαμβάνουν τη συμπεριφορά που σχετίζεται με την υγεία, και ειδικότερα τη χρήση ναρκωτικών, ως ένα θέμα προσωπικής και ορθολογικής επιλογής, ενώ η ευρύτερα αποδεκτή άποψη στις επιστήμες της υγείας είναι ότι κοινωνικοί παράγοντες (η γειτονιά, οι συνομήλικοι, τα πρότυπα) και προσωπικοί παράγοντες (η ιδιοσυγκρασία, οι ακαδημαϊκές και συναισθηματικές δεξιότητες) ασκούν μεγαλύτερη επίδραση στη διαμόρφωση της συμπεριφοράς που σχετίζεται με την υγεία και τη χρήση ναρκωτικών από ό,τι η απλή γνώση.
|
|
|
Er zijn twee verklaringen waarom drugspreventie nog altijd op deze wijze plaatsvindt. De eerste verklaring is gebaseerd op de instinctmatige en traditionele veronderstelling dat voorlichting over drugs en de risico’s die aan drugsgebruik verbonden zijn, een afschrikwekkend effect hebben. De tweede verklaring weerspiegelt een zeer recente trend, vooral geïnspireerd door voorstanders van de beperking van schadelijke gevolgen. Hierbij wordt ervan uitgegaan dat jonge mensen met behulp van cognitieve vaardigheden tot beter gefundeerde beslissingen en keuzes komen dan via een gedragsmatige aanpak. Voorstanders van deze techniek zijn van mening dat een gedragsmatige aanpak van drugspreventie, zoals het verbeteren van de sociale vaardigheden, bevoogdend is en het drugsgebruik demoniseert (Ashton, 2003; Quensel, 2004). Zij achten het beter om jonge mensen via voorlichting de cognitieve instrumenten te verschaffen die zij nodig hebben. Ondanks de verschillende tradities, beschouwen beide preventiestromingen gezondheidskeuzes, en met name drugsgebruik, als een persoonlijke rationele keuze, terwijl er binnen de gezondheidswetenschappen juist een brede consensus bestaat dat sociale factoren (leefomgeving, leeftijdsgenoten, normen) en persoonlijke factoren (karakter, wetenschappelijke en emotionele vaardigheden) meer invloed hebben op het gedrag ten aanzien van gezondheid en drugsgebruik dan pure cognitie.
|
|
|
Existují dvě vysvětlení pro pokračování takových přístupů k protidrogové prevenci. Jedním z nich je instinktivní a tradiční předpoklad, že poskytování informací o drogách a rizicích, jež s drogami souvisejí, bude působit jako odstrašující prostředek. Druhé vysvětlení odráží trend z poslední doby inspirovaný hnutím za snižování škodlivých účinků drog a je založeno na přesvědčení, že při učení mladých lidí přijímat v životě informovaná rozhodnutí a činit informované volby jsou kognitivní dovednosti důležitější než behaviorální přístup. Obhájci této techniky se domnívají, že behaviorální přístupy k protidrogové prevenci, jako je zlepšování životních dovedností, jsou protektorské a démonizují užívání drog (Ashton, 2003; Quensel, 2004) a že nejlepší metodou je dát mladým lidem kognitivní nástroje, které potřebují, prostřednictvím poskytování informací. I přes různou tradici považují oba přístupy zdravotní návyky a zvláště užívání drog za otázku racionální volby, zatímco ve zdravotních vědách panuje široký konsensus, že sociální faktory (okolní prostředí, skupina vrstevníků, normy) a osobní faktory (temperament, akademické a emoční schopnosti) mají na formování zdravotních návyků a chování souvisejícího s užíváním drog větší vliv než pouhé poznávání.
|
|
|
Der er to forklaringer på, hvorfor sådanne tilgange til narkotikaforebyggelse videreføres. Den ene er den umiddelbare og traditionelle antagelse, at oplysning om narkotika og de risici, der er forbundet med stofbrug, vil have en præventiv virkning. Den anden forklaring afspejler en helt ny tendens, der er inspireret af skadesreduktionsbevægelser og baseret på den overbevisning, at kognitive færdigheder er vigtigere end adfærdsmæssige tilgange med hensyn til at lære unge at træffe kvalificerede beslutninger og valg i livet. Fortalerne for denne metode mener, at adfærdsmæssige tilgange til narkotikaforebyggelse, f.eks. ved at forbedre livsfærdighederne, patroniserer og dæmoniserer stofbrug (Ashton, 2003; Quensel, 2004), og at den bedste metode er at give unge de kognitive værktøjer, de behøver, gennem oplysning. Trods de forskellige traditioner anser begge tilgange sundhedsadfærd, og specifikt stofbrug, som et personligt rationelt valg, mens der inden for sundhedsvidenskaberne er bred enighed om, at sociale faktorer (lokalmiljø, kammeratskabsgruppe, normer) og personlige faktorer (temperament, akademiske og følelsesmæssige færdigheder) i højere grad er med til at påvirke sundhedsadfærden og stofbrugen end den blotte erkendelse.
|
|
|
Näiden lähestymistapojen säilymiselle ehkäisevässä huumetyössä on kaksi selitystä. Ensimmäinen on vaistomainen ja perinteinen oletus, että tiedon tarjoaminen huumeista ja huumeidenkäyttöön liittyvistä riskeistä toimii pelotteena. Toinen selitys heijastaa viimeaikaista suuntausta, jossa paino on haittojen vähentämisellä ja joka pohjautuu siihen uskoon, että kognitiiviset taidot ovat behavioraalisia lähestymistapoja tärkeämpiä, kun nuoria opetetaan tekemään tietoon perustuvia päätöksiä ja valintoja elämässään. Tämän tekniikan kannattajat uskovat, että behavioraaliset lähestymistavat ehkäisevään huumetyöhön, kuten elämänhallintataitojen parantaminen, ovat holhoavia ja demonisoivat huumeidenkäyttöä (Ashton, 2003; Quensel, 2004) ja että paras menetelmä on kognitiivisten työkalujen antaminen nuorille tarjoamalla heille tietoa. Erilaisista perinteistään huolimatta molemmissa lähestymistavoissa nähdään terveyskäyttäytyminen ja erityisesti huumeidenkäyttö henkilökohtaisena järkiperäisenä valintana, kun taas terveystieteissä vallitsee laaja yksimielisyys siitä, että sosiaaliset tekijät (naapurusto, vertaisryhmät, normit) ja henkilökohtaiset tekijät (luonne, teoreettiset ja emotionaaliset taidot) vaikuttavat terveyskäyttäytymiseen ja huumeidenkäyttöön enemmän kuin pelkkä kognitio.
|
|
|
A drogmegelőzéssel kapcsolatos ilyen megoldások fennmaradásának két magyarázata van. Az egyik az az ösztönös és hagyományos feltételezés, hogy a kábítószerekről és a használatukkal járó kockázatokról szóló információ átadása elrettentő példaként hat. A második magyarázat az ártalomcsökkentési mozgalmak által inspirált, egészen friss tendenciát tükrözi, amely azon a meggyőződésen alapul, hogy a viselkedési módszernél fontosabbak a kognitív készségek a fiatalok tanításában az átgondolt döntések és választások meghozatalára életük során. E technika támogatói úgy vélik, hogy a drogmegelőzés magatartás felőli megközelítése – például az életvezetési készségek javítása – lekezelő, és egyszersmind démonizálja a kábítószer-használatot (Ashton, 2003; Quensel, 2004); ehelyett a legjobb módszer a szükséges kognitív eszközökkel, vagyis információkkal ellátni a fiatalokat. Az eltérő hagyományok ellenére mindkét módszer úgy tekint a az egészség-magatartásra és ezen belül a kábítószer-használatra különösen, mintha az személyes racionális választás tárgya lenne, miközben az egészségtudományok terén teljes a konszenzus, hogy a társadalmi tényezők (szomszédság, kortárs csoport, normák) és a személyes tényezők (temperamentum, iskolázottság és érzelmi készségek) nagyobb szerepet játszanak az egészség-magatartás és a kábítószer-használói viselkedés alakításában, mint a puszta ismeretek.
|
|
|
Det er to forklaringer på at slike tilnærminger til narkotikaforebygging fremdeles brukes. Den ene er den instinktive og tradisjonelle antakelsen at informasjon om narkotika og risikoen forbundet med narkotikabruk i seg selv vil virke avskrekkende. Den andre forklaringen gjenspeiler en helt ny trend inspirert av arbeidet innen skadereduksjon, som er basert på troen om at kognitive ferdigheter er viktigere enn atferdsbaserte metoder når det gjelder å lære ungdommer å treffe informerte beslutninger og valg i livet. De som forfekter denne teknikken, mener at atferdsbaserte tilnærmingsmåter til narkotikaforebygging som f.eks. å øke de sosiale ferdighetene, er nedlatende og demoniserer narkotikabruk (Ashton, 2003; Quensel, 2004), og at den beste metoden er å gi ungdommene nødvendige kognitive verktøyer ved å gi dem informasjon. Til tross for deres ulike tradisjoner viser begge tilnærmingsmåtene at helseatferd, da særlig narkotikabruk, handler om et personlig, rasjonelt valg, mens det er en vanlig oppfatning innen helsevitenskapene at sosiale (nabolag, jevnaldergruppe, normer) og personlige faktorer (temperament, intellektuelle og emosjonelle ferdigheter) har større betydning når det gjelder å forme atferd i forbindelse med helse og narkotikabruk, enn læring alene.
|
