|
|
Pomimo ogólnie rozszerzonej oferty sposobów leczenia prowadzenie działań w niektórych grupach osób zażywających narkotyki, szczególnie z długotrwałymi i przewlekłymi problemami, nadal stanowi wyzwanie dla służb przeciwdziałania narkomanii.
|
|
|
Despite the overall expansion of treatment options, engaging with some groups of drug users, particularly those with long-term and chronic problems, remains a challenge for drug services. Outreach and low-threshold interventions are common approaches to attempting to make contact and engage with these hard-to-reach populations. A more controversial approach is the development in some countries of supervised drug consumption rooms mostly targeting drug injectors but now sometimes also extending provision to crack cocaine or heroin smoking (see EMCDDA, 2004c). Another, controversial area of service development and experimentation is the use of heroin by a few countries as an agent for drug substitution treatment. Although, overall, activities in this area remain very limited compared to other treatment options, some studies have suggested that heroin prescribing may have potential benefits for clients where methadone maintenance treatment has failed. For example, a recent German randomised controlled trial of heroin-assisted treatment (Naber and Haasen, 2006) reported positive outcomes in terms of both health and reductions in use of illicit drugs. Nonetheless, no clear consensus currently exists across Europe on the cost and benefits of this approach and it remains an area where there is considerable political and scientific debate.
|
|
|
En dépit de la multiplication générale des options thérapeutiques, s'occuper de certains groupes d'usagers de drogue, en particulier ceux qui connaissent des problèmes chroniques et de longue durée, demeure un défi pour les services concernés. Les actions de proximité et de seuil bas sont des approches courantes pour tenter d'établir un contact et de prendre en charge ces populations peu accessibles. Une approche plus controversée est la mise en place dans certains pays de salles surveillées de consommation de drogue essentiellement destinées aux usagers de drogue par voie intraveineuse, mais parfois maintenant aussi aux fumeurs de crack, de cocaïne et d'héroïne (voir OEDT, 2004c). Un autre service controversé se développe et est expérimenté par quelques pays: il s'agit de l'utilisation d'héroïne en tant qu'agent dans les traitements de substitution. Bien que, dans l'ensemble, les initiatives dans ce domaine restent très limitées par rapport aux autres options thérapeutiques, certaines études ont suggéré que la prescription d'héroïne peut présenter des avantages potentiels pour les patients chez lesquels le traitement d'entretien à la méthadone a échoué. À titre d'exemple, un récent essai allemand aléatoire de traitement avec prescription d'héroïne (Naber et Haasen, 2006) a donné des résultats positifs en terme de santé et de réduction de la consommation de drogues illicites. Néanmoins, aucun consensus clair ne se dégage encore en Europe sur les coûts et les avantages de cette approche et le sujet fait toujours l'objet d'intenses débats politiques et scientifiques.
|
|
|
Ungeachtet der allgemeinen Ausweitung der Behandlungsoptionen stellt der Umgang mit einigen Gruppen von Drogenkonsumenten, insbesondere mit Menschen mit langjährigen und chronischen Problemen, nach wie vor eine Herausforderung für die Drogendienste dar. Aufsuchende und niedrigschwellige Maßnahmen sind weit verbreitete Ansätze für die Kontaktaufnahme und den Umgang mit diesen schwer erreichbaren Gruppen. Stärker umstritten ist die Einführung überwachter Drogenkonsumräume in einigen Ländern. Diese Räume sind in der Regel für injizierende Drogenkonsumenten bestimmt, erweitern jedoch nun ihr Angebot zuweilen auch auf das Rauchen von Crack oder Kokain (siehe EBDD, 2004c). Kontrovers diskutiert wird im Bereich der Entwicklung und Erprobung von Leistungen auch der in einigen Ländern praktizierte Einsatz von Heroin in der Substitutionsbehandlung von Drogenkonsumenten. Zwar sind die Tätigkeiten in diesem Bereich verglichen mit anderen Behandlungsoptionen insgesamt nach wie vor sehr begrenzt, jedoch haben einige Studien gezeigt, dass die Verschreibung von Heroin möglicherweise Vorteile für Patienten mit sich bringen kann, bei denen eine methadongestütze Erhaltungstherapie erfolglos geblieben ist. Beispielsweise berichtete eine vor kurzem im Deutschland durchgeführte randomisiert-kontrollierte Studie zur heroingestützten Behandlung (Naber und Haasen, 2006) über positive Ergebnisse hinsichtlich sowohl des Gesundheitszustands als auch der Verringerung des Konsums illegaler Drogen. Dennoch herrscht derzeit in Europa kein klarer Konsens über die Kosten und Vorteile dieses Ansatzes, der nach wie vor auf politischer Ebene und in der Wissenschaft Gegenstand heftiger Diskussionen ist.
|
|
|
A pesar de que las posibilidades de tratamiento se han expandido de forma general, el trato con algunos grupos de consumidores de droga, particularmente aquellos con problemas crónicos y a largo plazo, continúa siendo un reto para los servicios activos en el ámbito de la droga. Las intervenciones de proximidad y de bajo umbral son enfoques comunes para intentar entablar contacto y tratar con estos grupos a los que resulta difícil acceder. Un enfoque más controvertido es la creación en algunos países de salas vigiladas para el consumo de droga, la mayoría dirigidas a los consumidores de droga por vía parenteral, si bien ahora, en algunas ocasiones, también se contempla la posibilidad de habilitarlas para fumar crack o heroína (véase OEDT, 2004c). Otra área de controversia en el desarrollo y la comprobación de servicios es el uso que se hace en algunos países de la heroína como agente en el tratamiento de sustitución con drogas. Aunque en general las actividades en esta área continúan siendo muy limitadas en comparación con otras opciones de tratamiento, algunos estudios sugieren que la prescripción de heroína podría tener beneficios para los pacientes en los casos en que haya fallado el tratamiento de mantenimiento con metadona. Por ejemplo, un ensayo controlado aleatorio realizado recientemente en Alemania sobre el tratamiento asistido con heroína (Naber y Haasen, 2006) ha arrojado resultados positivos en lo concerniente a la salud y a la reducción del consumo de drogas ilegales. Sin embargo, actualmente no existe un consenso claro en toda Europa sobre el coste y los beneficios de este enfoque y sigue siendo un área que genera un debate político y científico de considerable magnitud.
|
|
|
Nonostante la diffusione generale delle opzioni terapeutiche, la cura di alcuni gruppi specifici di tossicodipendenti, soprattutto dei soggetti con problemi di tipo cronico e di lungo termine, continua a essere una sfida per i servizi assistenziali per i tossicodipendenti. Gli interventi di prima assistenza e a bassa soglia sono approcci comuni intesi a stabilire un contatto e a coinvolgere queste popolazioni difficili da raggiungere. Più controversa è l’introduzione, in taluni paesi, di locali di consumo controllati, destinati perlopiù ai consumatori di stupefacenti per via parenterale, un servizio che tuttavia comincia a essere erogato anche ai consumatori di cocaina crack o di eroina (cfr. OEDT, 2004c). Un’altra sfera controversa di sviluppo e di sperimentazione dei servizi è quella che riguarda l’uso dell’eroina, in alcuni paesi, come agente nelle terapie sostitutive. Benché, in generale, le azioni in questo settore siano comunque estremamente limitate rispetto ad altre opzioni terapeutiche, alcuni studi hanno suggerito che la prescrizione dell’eroina può avere benefici potenziali per i pazienti nei quali la terapia di mantenimento con metadone non abbia avuto successo. Per esempio, un recente studio tedesco randomizzato controllato sulla terapia assistita con eroina (Naber e Haasen, 2006) ha prodotto risultati positivi in termini sia di benefici sulla salute sia di riduzione dell’uso di sostanze illecite. Ciò nonostante, non esiste per il momento in Europa un consenso chiaro sui costi e i vantaggi di questo approccio, che continua quindi a rimanere oggetto di un acceso dibattito a livello politico e scientifico.
|
|
|
Apesar da expansão global das opções de tratamento, os serviços de toxicodependência continuam a ter grandes dificuldades de relacionamento com alguns grupos de consumidores de droga, nomeadamente os que têm problemas crónicos e a longo prazo. As intervenções de proximidade e de porta aberta são tentativas comuns para estabelecer o contacto e criar um relacionamento com estas populações difíceis de atingir. Uma abordagem mais controversa é o desenvolvimento, em alguns países, de salas de consumo vigiado, na sua maioria destinadas aos consumidores de droga injectada mas que agora também podem ser utilizadas por consumidores que fumam cocaína crack ou heroína (ver OEDT, 2004c). Outro domínio controverso de desenvolvimento e experimentação dos serviços é a utilização da heroína, em alguns países, como agente do tratamento de substituição. Embora globalmente as actividades neste domínio continuem a ser muito limitadas, em comparação com outras opções de tratamento, alguns estudos sugeriram que a prescrição de heroína poderá ser benéfica para os utentes, quando o tratamento de manutenção com metadona falhar. Por exemplo, na Alemanha, um recente ensaio controlado aleatoriamente do tratamento assistido com heroína (Naber e Haasen, 2006) concluiu que este tinha resultados positivos no que se refere à saúde e à redução do consumo de drogas ilegais. Não existe, contudo, um consenso claro a nível europeu sobre os custos e benefícios desta abordagem, que continua a suscitar um debate político e científico considerável.
|
|
|
Παρά τη συνολική διεύρυνση των επιλογών θεραπείας, η ενασχόληση με ορισμένες ομάδες χρηστών ναρκωτικών, ιδίως εκείνων με μακροχρόνια και χρόνια προβλήματα, εξακολουθεί να θέτει προκλήσεις στις υπηρεσίες θεραπείας. Οι εκτός δομών και άμεσης πρόσβασης παρεμβάσεις αποτελούν συνήθεις προσεγγίσεις για τη δημιουργία διαύλου επικοινωνίας και την ενασχόληση με αυτές τις δύσκολα προσεγγίσιμες ομάδες. Μια πιο αμφιλεγόμενη προσέγγιση είναι η ανάπτυξη σε ορισμένες χώρες αιθουσών επιτηρούμενης χρήσης ναρκωτικών που στοχεύουν κυρίως τους χρήστες ενέσιμων ναρκωτικών, η οποία, όμως, ορισμένες φορές επεκτείνεται πλέον και στη χρήση κρακ, κοκαΐνης ή το κάπνισμα ηρωίνης (βλέπε ΕΚΠΝΤ, 2004γ). Ένας ακόμη αμφιλεγόμενος τομέας ανάπτυξης υπηρεσιών και πειραματισμού είναι η χρήση από ορισμένες χώρες της ηρωίνης ως παράγοντα θεραπείας υποκατάστασης. Μολονότι, γενικά, οι δραστηριότητες στον τομέα αυτό παραμένουν περιορισμένες σε σύγκριση με άλλες επιλογές θεραπείας, από ορισμένες μελέτες προκύπτει ότι η συνταγογράφηση ηρωίνης μπορεί να έχει δυνητικά οφέλη για περιπτώσεις ατόμων των οποίων η θεραπεία με συντήρηση μεθαδόνης απέτυχε. Για παράδειγμα, στο πλαίσιο μιας πρόσφατης γερμανικής τυχαιοποιημένης δοκιμής θεραπείας με χρήση ηρωίνης (Naber και Haasen, 2006) αναφέρθηκαν θετικά αποτελέσματα από την άποψη τόσο της υγείας όσο και της μείωσης της χρήσης παράνομων ναρκωτικών. Παρ’ όλα αυτά, επί του παρόντος δεν υπάρχει απόλυτη ομοφωνία στην Ευρώπη σχετικά με το κόστος και τα οφέλη της προσέγγισης αυτής και παραμένει ένα θέμα μεγάλης πολιτικής και επιστημονικής αντιπαράθεσης.
|
|
|
Ondanks het feit dat het behandelingsaanbod over de hele linie toeneemt, blijven bepaalde groepen van drugsgebruikers, met name drugsgebruikers met reeds lang bestaande en chronische problemen, moeilijk te bereiken voor de instellingen voor drugshulpverlening. Straathoekwerk en laagdrempelige interventies zijn veelgebruikte methoden waarmee wordt geprobeerd in contact te komen met en aansluiting te vinden bij deze moeilijk te bereiken groepen. Een meer controversiële aanpak, die in enkele landen wordt gehanteerd, is die waarbij ruimten beschikbaar worden gesteld voor het gebruik van drugs onder toezicht. Deze ruimten zijn meestal bestemd voor drugsspuiters, maar we zien nu ook dergelijke voorzieningen ontstaan voor het roken van crack-cocaïne of heroïne (zie EWDD, 2004c). Een andere nieuwe vorm van dienstverlening waarover veel discussie bestaat is het gebruik van heroïne als een agens voor substitutiebehandeling waarmee in enkele landen geëxperimenteerd wordt. De activiteiten die op dit gebied worden ondernomen blijven in vergelijking met andere behandelmogelijkheden over het geheel genomen zeer beperkt, maar er zijn studies waaruit blijkt dat het voorschrijven van heroïne mogelijk een positief effect heeft voor cliënten bij wie een onderhoudsbehandeling met methadon niet gewerkt heeft. Zo worden in een recent Duits gerandomiseerd onderzoek naar behandeling met behulp van heroïne (Naber en Haasen, 2006) positieve resultaten gemeld op het vlak van gezondheid en op het punt van beperking van het gebruik van illegale drugs. Er bestaat in Europa op dit moment echter geen duidelijke consensus over de kosten en baten van deze aanpak, en het blijft dan ook een kwestie waarover het politieke en wetenschappelijke debat nog lang niet uitgewoed is.
|
|
|
I přes celkové rozšíření možností léčby zůstává pro organizace poskytující protidrogovou péči i nadále významným úkolem zapojení některých skupin uživatelů drog, zejména těch s dlouhodobými a chronickými problémy. Běžnými přístupy při navazování kontaktu a zapojování těchto obtížně dosažitelných populací jsou vyhledávání klientů a nízkoprahové zásahy. Poněkud rozporuplnějším přístupem v některých zemích je rozvoj aplikačních místností pro konzumaci drog pod dohledem, většinou zaměřených na injekční uživatele drog, i když v současnosti se tato služba někdy rozšiřuje i na crack nebo kouření heroinu (viz EMCDDA, 2004c). Další, kontroverzní oblastí rozvoje služeb a experimentování je v několika málo zemích užívání heroinu jako látky při substituční léčbě. Přestože celkově aktivity v této oblasti zůstávají velmi omezené ve srovnání s ostatními možnostmi léčby, některé studie naznačují, že předepisování heroinu může mít pro klienty potenciální přínosy v případech, kdy substituční léčba metadonem selhala. Například nedávná německá randomizovaná kontrolovaná studie asistované léčby heroinem (Naber a Haasen, 2006) uvedla pozitivní výsledky, co se týká zdraví i poklesu užívání nezákonných drog. V Evropě však v současnosti neexistuje jasná shoda ohledně nákladů a přínosů tohoto přístupu, který tak zůstává oblastí mnoha politických a vědeckých diskusí.
|
|
|
Trods den generelle udvidelse af behandlingsmulighederne er det forsat en udfordring for narkotikatjenesterne at opnå kontakt til nogle grupper af stofbrugere, navnlig personer med vedvarende og kroniske problemer. Opsøgende arbejde og lavtærskeltjenester er almindelige metoder, der anvendes i et forsøg på at etablere en sådan kontakt til disse grupper, der er vanskelige at nå. Et mere kontroversielt tiltag er udviklingen i nogle lande af overvågede brugerrum, som hovedsagelig er målrettet mod intravenøse stofbrugere, men nu undertiden er udvidet til også at omfatte crackkokain- eller heroinrygning (se EONN, 2004c). Et andet kontroversielt område, hvor der er udviklet og gjort forsøg med en ny behandling, er nogle få landes anvendelse af heroin som et stof i substitutionsbehandlingen. Selv om aktiviteterne på dette område generelt set fortsat er meget begrænsede i forhold til andre behandlingsmuligheder, har nogle undersøgelser vist, at heroin på recept kan have potentielle fordele for klienter, hvor metadonvedligeholdelsesbehandling har slået fejl. Eksempelvis viste en nylig tysk randomiseret kontrolleret undersøgelse af heroinbehandling (Naber og Haasen, 2006) positive resultater med hensyn til både sundhed og fald i brugen af illegale stoffer. Der hersker dog ikke på nuværende tidspunkt nogen klar enighed i Europa om omkostningerne og fordelene ved denne metode, og det er fortsat et område, hvor der foregår en betydelig politisk og videnskabelig debat.
|
|
|
Vaatamata ravivõimaluste üldisele laienemisele on narkoalaste teenuste pakkujatel veel arenguruumi teatud uimastitarvitajate rühmade kaasamisel, eriti nende puhul, kellel on pikaajalised ja kroonilised probleemid. Enamasti kasutatakse nende raskesti kättesaadavate rühmadega tegelemiseks abivajaja juurde mineku ja madala läve programme. Vastuolulisem lähenemine on mõnes riigis kasutusele võetud järelevalvega narkootikumitoad, mille sihtgrupp on peamiselt süstivad narkomaanid, aga viimasel ajal on seda laiendatud ka crack-kokaiini ja heroiini suitsetajatele (vt EMCDDA, 2004c). Teine vastuoluline valdkond teenuste väljatöötamisel ja katsetamisel on mõnedes riikides heroiini kasutamine asendusravis. Kuigi võrreldes muude ravivõimalustega on tegevus selles valdkonnas üldiselt väga piiratud, näitavad uuringud, et heroiini väljakirjutamine võib mõnede patsientide puhul anda tulemusi, kui metadooni asendusravist pole kasu olnud. Näiteks hiljuti näitas Saksamaa pisteline kontroll heroiini asendusravi üle (Naber, Haasen, 2006) positiivseid tulemusi nii tervise osas kui ka ebaseaduslike uimastite kasutamise vähenemises. Sellegipoolest ei ole Euroopas praegu üksmeelt, missugune on selle meetodi hind ja eelis ning sellel teemal käivad tõsised poliitilised ja teaduslikud vaidlused.
|
|
|
Hoitovaihtoehtojen yleisestä monipuolistumisesta huolimatta joidenkin huumeidenkäyttäjäryhmien sitouttaminen hoitoon on edelleen haaste huumepalvelujen työntekijöille etenkin, jos käyttäjällä on pitkäaikaisia ja kroonisia ongelmia. Kenttätyö ja matalan kynnyksen toimenpiteet ovat yleisiä keinoja näiden vaikeasti tavoitettavien ryhmien saavuttamiseen. Hieman kiistanalaisempia lähestymistapoja ovat valvotut piikitystilat, joita muutamissa maissa on perustettu lähinnä huumeiden injektiokäyttäjille, mutta viime aikoina samantyyppisiä tiloja on avattu myös crack-kokaiinin tai heroiinin polttoa varten (ks. EMCDDA, 2004c). Toinen kiistakapula palvelujen kehittämisen ja kokeilun alalla on heroiini, jota tietyissä maissa on käytetty apuaineena korvaushoidossa. Vaikka heroiinihoito on muihin hoitovaihtoehtoihin verrattuna edelleen hyvin harvinaista, joidenkin tutkimusten perusteella siitä voi olla hyötyä asiakkaille, joiden kohdalla metadoniylläpitohoito ei ole tuottanut tulosta. Esimerkiksi Saksassa äskettäin tehdyssä satunnaistetussa kontrolloidussa kokeessa (Naber ja Haasen, 2006) heroiinihoidosta saatiin positiivisia tuloksia sekä kansanterveyden että laittomien huumausaineiden käytön vähenemisen alalla. Euroopassa ei kuitenkaan ole saavutettu selkeää yksimielisyyttä tämän lähestymistavan kustannuksista ja hyödyistä, ja se on yhä aihe, josta käydään vilkasta poliittista ja tieteellistä keskustelua.
|
|
|
A kezelési lehetőségek általános bővülése ellenére a kábítószerekkel foglalkozó szolgálatok számára változatlanul kihívást jelent a kábítószer-használók néhány csoportjával – különösen a hosszú távú, krónikus problémáktól szenvedőkkel – való együttműködés. E nehezen elérhető populációk esetében a kapcsolatfelvételt és a kezelésbe való bevonást az elérésre irányuló, illetve az alacsony küszöbű beavatkozások révén szokták megkísérelni. Több ellentmondást hord magában a néhány országban kifejlesztett, felügyelt kábítószer-fogyasztó helyiségek ügye, amelyek elsősorban az injekciós kábítószer-használókat veszik célba, de olykor a krekk vagy a heroin szívására is kiterjesztik a szolgáltatást (ld. EMCDDA, 2004c). A szolgáltatások fejlesztésén és a kísérletezésen belül ugyancsak ellentmondásos terület a heroin használata néhány országban a kábítószer-helyettesítő kezelés hatóanyagaként. Bár az egyéb kezelési lehetőségekhez viszonyítva ezen a területen igen korlátozott tevékenységek folynak, néhány vizsgálat arra mutatott rá, hogy a heroin felírása potenciálisan kedvező lehet azon páciensek szempontjából, akiknél a metadonnal végzett fenntartó kezelés sikertelen volt. A heroinnal támogatott kezelés esetében egy nemrégiben készített, randomizált, kontrollcsoportos német kísérlet (Naber és Haasen, 2006) pozitív eredményekről számolt be mind az egészségi állapot, mind a tiltott kábítószerek használatának csökkenése szempontjából. Mindazonáltal Európában eddig nem sikerült egyértelmű konszenzusra jutni e módszer költségeivel és előnyeivel kapcsolatban, így ezen a területen változatlanul heves politikai és tudományos viták folynak.
|
|
|
Til tross for at behandlingstilbudet utvides, er arbeidet med visse grupper narkotikabrukere en stadig utfordring for rusmiddeltjenesten, spesielt narkotikabrukere som har langvarige eller kroniske problemer. Oppsøkende arbeid og lavterskelstilbud er vanlige tiltak når det gjelder å få kontakt og arbeide med disse gruppene, som kan være vanskelige å nå. En mer kontroversiell tilnærming er utviklingen man ser i enkelte land som har etablert sprøyterom med tilsyn. Noen steder er dette tilbudet også bygget ut for røyking av crack eller heroin (se EONN, 2004c). Et annet kontroversielt tema innen utbyggingen av tjenester og eksperimentering er bruk av heroin som virkestoff i substitusjonsbehandling som noen land har innført. Generelt er det liten aktivitet på dette området sammenlignet med andre behandlingstilbud, men noen studier tyder på at forskrivning av heroin kan være gunstig for klienter som ikke har hatt utbytte av metadonbasert substitusjonsbehandling. For eksempel rapporterte et randomisert kontrollert forsøk med heroinassistert behandling i Tyskland (Naber og Haasen, 2006) om positive resultater både med hensyn til helse og med hensyn til en reduksjon i bruken av illegale rusmidler. Likevel er det ingen klar tendens i Europa når det gjelder kostnadene og fordelene ved denne tilnærmingen, og den er fremdeles gjenstand for debatt i politiske og vitenskapelige kretser.
|
|
|
În ciuda extinderii generale a opţiunilor de tratament, abordarea anumitor grupuri de consumatori de droguri, în special a celor cu probleme de lungă durată şi cronice, rămâne o provocare pentru serviciile din domeniul drogurilor. Intervenţiile de asistenţă timpurie şi de acces necondiţionat reprezintă abordări obişnuite de contactare şi de implicare a acestor populaţii la care se ajunge cu dificultate. O abordare mai controversată o reprezintă înfiinţarea, în anumite ţări, a unor spaţii supravegheate de consum de droguri, care se adresează în special persoanelor care îşi injectează droguri, dar, uneori, şi consumatorilor de cocaină crack sau fumătorilor de heroină (vezi EMCDDA, 2004c). O altă zonă controversată a dezvoltării şi experimentării serviciilor este utilizarea, în câteva ţări, a heroinei ca agent în tratamentul de substituţie a drogurilor. Deşi activităţile în acest domeniu la nivel global rămân foarte limitate, în comparaţie cu alte opţiuni de tratament, unele studii au sugerat că prescrierea heroinei ar putea avea efecte benefice pentru clienţii la care nu a reuşit tratamentul cu metadonă. De exemplu, un test recent aleatoriu şi controlat realizat în Germania (Naber şi Haasen, 2006) asupra tratamentului cu heroină a dat rezultate pozitive atât în ceea ce priveşte sănătatea, cât şi reducerea consumului ilicit de droguri. Totuşi, nu există în prezent un consens clar în Europa în ceea ce priveşte costurile şi beneficiile acestei abordări, domeniul rămânând unul în care se desfăşoară dezbateri politice şi ştiinţifice ample.
|
|
|
Napriek celkovému rozšíreniu možností liečenia zaoberanie sa niektorými skupinami užívateľov drog, najmä tými, ktoré majú dlhodobé a chronické problémy, zostáva výzvou pre protidrogové služby. Dosah a nízkoprahové zásahy sú bežnými metódami v snahe nadviazať kontakt a zaoberať sa týmito ťažko dosiahnuteľnými populáciami. Kontroverznejším prístupom je zriadenie miestností na užívanie drog pod dozorom v niektorých krajinách, ktoré sa zameriavajú najmä na osoby, ktoré si vstrekujú drogy, ale teraz sa niekedy toto poskytovanie rozširuje na fajčenie kraku, kokaínu alebo heroínu (pozri EMCDDA, 2004c). Ďalšou kontroverznou oblasťou rozvoja služieb a experimentovania je užívanie heroínu v niekoľkých krajinách ako prostriedku na liečenie pomocou náhrady drogy. Hoci vo všeobecnosti zostávajú činnosti v tejto oblasti veľmi obmedzené v porovnaní s inými možnosťami liečenia, niektoré štúdie naznačili, že predpisovanie heroínu môže mať potenciálne výhody pre klientov, u ktorých zlyhala udržiavacia liečba metadónom. Napríklad nedávny nemecký náhodne kontrolovaný pokus liečenia za pomoci heroínu (Naber a Haasen, 2006) uvádza pozitívne výsledky z hľadiska zdravia a aj znižovania užívania nezákonných drog. Napriek tomu v Európe v súčasnosti neexistuje žiadna jasná zhoda o nákladoch a výhodách tohto prístupu a tento zostáva oblasťou, kde sa vedú rozsiahle politické a vedecké diskusie.
|
|
|
Kljub splošnemu povečanju možnosti zdravljenja ostaja vključitev nekaterih skupin uživalcev drog, zlasti tistih z dolgoročnimi in kroničnimi težavami, izziv za službe za zdravljenje odvisnosti od drog. Terensko delo in nizkopražne intervencije so pogost pristop pri poskusu navezovanja stikov in ukvarjanju s to težko dosegljivo populacijo. Spornejši je pristop nekaterih držav, ki razvijajo nadzorovane prostore za uživanje drog, namenjene predvsem injicirajočim uživalcem, včasih pa se ponudba razširi tudi na kajenje crack kokaina ali heroina (glej EMCDDA, 2004c). Drugo sporno področje razvoja storitev in eksperimentiranja je uporaba heroina v nekaterih državah kot nadomestne snovi pri zdravljenju. Čeprav dejavnosti na tem področju na splošno ostajajo zelo omejene v primerjavi z drugimi možnostmi zdravljenja, so nekatere študije priporočile, da bi predpisovanje heroina lahko imelo morebitne koristi za uživalce, pri katerih je bilo metadonsko vzdrževalno zdravljenje neuspešno. Na primer, v zvezi z nedavnim nemškim naključnim nadzorovanim preskusom na področju zdravljenja, podprtega s heroinom (Naber in Haasen, 2006), se poroča o pozitivnih rezultatih tako glede zdravstvenega stanja kot glede zmanjšanja uživanja prepovedanih drog. Vendar pa trenutno v Evropi ni jasnega soglasja glede stroškov in koristi tega pristopa, zato ostaja to področje obsežne politične in znanstvene razprave.
|
|
|
Trots att behandlingsmöjligheterna totalt sett har ökat, är det fortfarande en utmaning för narkotikavården att få kontakt med vissa grupper av missbrukare, särskilt de med långvariga och kroniska problem. Uppsökande verksamhet och lågtröskelinsatser är vanliga tillvägagångssätt för att få kontakt med och få medverkan från dessa grupper som är svåra att nå ut till. En mer kontroversiell metod är de övervakade rum för narkotikakonsumtion som börjat införas i vissa länder och som oftast riktar sig till injektionsmissbrukare men numera också ibland står öppna för crack-kokain eller heroinrökning (se ECNN, 2004c). Några få länder provar och utvecklar nya tjänster på ett annat kontroversiellt område, nämligen att använda heroin i substitutionsbehandling. Även om verksamheterna på detta område totalt sett är mycket begränsade jämfört med andra behandlingsalternativ tyder vissa studier på att heroinförskrivning kan ha potentiella fördelar för klienter där underhållsbehandling med metadon har misslyckats. Ett nyligen genomfört tyskt stickprovstest under läkartillsyn (Naber and Haasen, 2006) visade exempelvis positiva resultat såväl när det gällde hälsa som minskat missbruk av andra olagliga droger. I Europa finns dock ingen tydlig konsensus om kostnader och fördelar med denna metod och den förblir föremål för livlig politisk och vetenskaplig debatt.
|
|
|
Tedavi seçeneklerindeki genel artışa rağmen, bazı uyuşturucu kullanıcısı gruplarıyla, bilhassa uzun vadeli ve kronik sorunları olanlarla meşgul olmak uyuşturucu hizmetleri için zorluk teşkil etmeye devam etmektedir. Sosyal hizmetler ile düşük eşikli müdahaleler, bu ulaşılması güç gruplarla iletişim kurmak ve ilgilenmeye yönelik çabalar açısından tipik yaklaşımlardır. Daha tartışmalı bir yaklaşım ise, bazı ülkelerde çoğunlukla uyuşturucu enjekte edenleri hedefleyen ama hizmetin kapsamını artık crack kokain kullananları veya kokain içenleri de bazen kapsayacak şekilde genişleten, denetlenen uyuşturucu tüketim odalarının geliştirilmesidir (bkz. EMCDDA, 2004c). Hizmet geliştirilmesi ve deneme alanında bir diğer tartışma konusu da, eroinin bir kaç ülke tarafından uyuşturucu ikame tedavisi için bir araç olarak kullanılmasıdır. Her ne kadar, genel olarak, bu alandaki faaliyetler diğer tedavi seçeneklerine göre oldukça sınırlı da kalsa, bazı çalışmalar metadon idame tedavisinin başarısız olduğu hastalar için eroin reçete etmenin potansiyel yararları olabildiğini göstermiştir. Örneğin, Almanlar’ın yakın zamanda yapmış olduğu bir rasgele kontrollü eroin-destekli tedavi denemesi (Naber ve Haasen, 2006), hem sağlık hem de yasadışı uyuşturucuların kullanımında azalmalar anlamında olumlu sonuçlar bildirmiştir. Her şeye rağmen, Avrupa’da bu yaklaşımın maliyeti ve yararlarına ilişkin açık bir fikir birliği bulunmamakta olup politik ve bilimsel tartışmaların dikkate değer ölçüde sürdüğü bir alan olmaya devam etmektedir.
|
|
|
Lai gan ārstniecības iespējas kopumā paplašinās, dažu narkotiku lietotāju grupu iesaistīšana terapijā narkotiku dienestiem joprojām sagādā grūtības, jo īpaši tas attiecas uz narkotiku lietotājiem ar ilgstošām un hroniskām problēmām. Lai uzrunātu un mēģinātu iesaistīt terapijā šo grūti sasniedzamo kontingentu, daudzās valstīs izmanto tādas iejaukšanās formas kā palīdzības programmas un zema sliekšņa pakalpojumi. Strīdīgākas nostājas izpausme ir dažās valstīs izveidotās uzraudzītās narkotiku lietošanas istabas, kas pārsvarā ir domātas narkotiku injicētājiem, bet pēdējā laikā tiek piedāvātas arī kreka kokaīna vai smēķējamā heroīna lietotājiem (skatīt EMCDDA, 2004c). Cita strīdīga nostāja jaunu pakalpojumu un eksperimentu jomā dažās valstīs izpaužas, izmantojot heroīnu kā narkotiku aizvietotājterapijas medikamentu. Lai gan salīdzinājumā ar citām ārstniecības iespējām šādi pasākumi joprojām ir ļoti ierobežoti, daži pētījumi ļauj domāt, ka heroīna terapija varbūt var palīdzēt gadījumos, kad metadona aizvietotājterapija nepalīdz. Piemēram, nesen Vācijā ir veikts randomizēts, kontrolēts heroīna terapijas izmēģinājums (Naber un Haasen, 2006. g.), kura rezultāti gan veselības uzlabošanas, gan nelegālu narkotiku lietošanas samazinājuma ziņā ir izrādījušies pozitīvi. Tomēr par šāda risinājuma izmaksām un tā pozitīvo ietekmi Eiropā pašlaik nav pilnīgas vienprātības, un šajā jomā turpinās plašas politiskas un zinātniskas diskusijas.
|
